Põlevkivi

Eesti tähtsaima maavara-põlevkivi vanimad maardlad moodustusid ordoviitsiumis umbes 400-450 miljonit aastat tagasi. Rannalähedases meres settisid veetaimestiku ja loomastiku jäänused, mis tihenedes moodustasid hallivärvilist massi - sapropeeli (mädanev maa), põlevkivi lähteainet. Bakterite elutegevuse tagajärjel muutus esialgne lähtematerjal tundmatuseni ja tekkis uus aine - kerogeen (kreeka keeles tulesünnitaja), põlevkivi orgaaniline osa, mis koosneb süsinikust, vesinikust ja hapnikust.

Põlevkivikihtide vaheldumist paekihtidega seletavad teadlased klimaatiliste tingimuste muutumisega veekogudes. Ka paekivi on teadlaste arvates bakterite elutegevuse tagajärg. Lubjabakterid arenesid edukalt ainult soojas vees. Vee jahenedes omandasid ülekaalu vetikad, millede jäänused on põlevkivi algaineks. See kliimaperioodide vaheldumine kajastubki põlevkivi ja peakihtide paigutuses.

Koos elusorganismide jäänustega sadestus põlevkivi koostisse ka mineraalainet, seetõttu eraldub põlevkivist põlemisel vähem soojust ja rohkem tuhka kui kivisöest.Kõige otstarbekohasem on kasutada põlevkivi keemiatööstuses toorainena, vähem kütusena. Põlevkivi kui settekivim on levinud kogu maailmas. Seda on leitud umbes 80 riigi territooriumilt. Suurimad varud on Liidus, USA-s, Brasiilias, Hiinas ja Kanadas.

Põlevkivi värvus varieerub kollakaspruunist mustani. Eesti põlevkivimaardla on üks osa Balti põlevkivibasseinist, mis tinglikult jaguneb Eesti ja Leningradi leiukohaks. Piiriks on Narva jõgi, Eesti leiupaiga põhjapiir on määratud põlevkivikihtide avanemisjoonega piki Soome lahe rannikut. Seejuures lookleb kihtide paljundumisjoon piki Tallinn-Narva raudteed. Kiht on praktiliselt horisontaalne põlevkivikihid langevad lõuna poole keskmiselt 3,5 m ühe kilomeetri kohta. Eesti kirdeosas asub 2 põlevkivimaardlat Eesti ja Tapa maardla, geoloogolise varuga ligi 6 miljardit tonni põlevkivi.