Svjatoslav Roerich ja Eesti

Kui sõpruse lilled juurduvad sügavalt meie südames, elu muutub. Ahnus ja hirm on suurte inimlike arusaamatuste ja konfliktide keskmes. Kunst ja kultuur on sillad üle inimistevahelise lahknevuse lõhe. Ainult valgustatus, universaalse piirangu ja sallivuse positsioon aitavad luua püsivat rahu.
Svjatoslav Roerichi pöördumisest Indias, november 1977

Svjatoslav Roerich (1904-1993) oli Eestis lapsena, kui ta käis väikese poisina koos vanemate ja vanema vennaga Haapsalus. Viimane kord oli see 1910. aastal. Seejärel kujunes elu nii, et tal ei olnud enam võimalust Eestit külastada. Kuid nähtamatud südame ja hinge sidemed ühendasid teda kaugest Indiast kindlalt nendega, kes siin
elasid ja töötasid. Need olid eelkõige esimene elulookirjutaja ja Roerichi teadlane Pavel Belikov (1911-1982) ja Kira Moltšanova (1931-2015), kes taasasutas 1989. a. Eesti Roerichi Seltsi. Roerichi perekonna juured on pikka aega olnud seotud Eestimaaga. Just Kose-Uuemõisas, kus Pavel Belikov elas ja töötas 20. sajandi teisel
poolel, leiab Svjatoslav Roerichi usaldusisik, akadeemik Ljudmila Šapošnikova (1926-2015), vastuseid paljudele oma küsimustele.
Svjatoslav Roerich sündis Peterburis ja pühendas kogu oma elu kunsti ja ilu teenimisele. Olles saanud suurepärase hariduse Columbia ja Harvardi ülikoolis, õppis ta ka oma kuulsa isa Nikolai Roerichi juures. Ta ei kaotanud end isa kuulsuse kiirtes, vaid temast sai sama tuntud maalikunstnik ja portreekunstnik. Jagades täielikult kõiki oma vanemate vaimseid püüdlusi, jätkas Svjatoslav Roerich nende missiooni „Rahu
kultuuri kaudu” idee kinnitamisel. Eestis leidis ta vaimse vastuse tema südamelähedastes inimestes – Pavel Belikovis ja Kira Moltšanovas.
Svjatoslav Roerich ütles: “Pavel Fedorovitšiga tunnen end turvaliselt, vaevalt, et ma kunagi nii usaldusväärset sõpra leian”. Tema usaldus Kira Moltšanova vastu väljendus eelkõige selles, et viimane sai ülesandeks Svjatoslav Roerichi läbirääkimiste ja kohtumiste stenografeerimise.

Kui India iseseisvus, sai Svjatoslav Roerich selle kodanikuks. Tema abikaasa Devika Rani, “India filmi esileedi” ja Rabindranath Tagore'i lapselaps, pidas Kira Moltšanovaga aastaid kirjavahetust, tugevdades Eesti ja India vahelist vaimset sidet, mille Svjatoslav Roerichi vanemad Nikolai ja Jelena Roerich ehk “minu emake”, nagu poeg teda alati nimetas, olid loonud. Näitusel olev Jelena Roerichi portree oli üks Pavel Belikovi
lemmikuid.
Eriti tähelepanuväärne on autoportree ühest Ida Suurest Õpetajast – Mahatma Moria. See kujutis saatis mitte ainult Svjatoslav Roerichi kogu elu ja tegemisi, aga ka kõigi nende elu, kellega ta jagas oma vaimseid ülesandeid ja püüdlusi.
Lisaks raamatutele ja fotodele, sealhulgas Eesti Roerichi Seltsi arhiivist pärit fotodele, on näitusel väljas ka Svjatoslav Roerichi maalide reproduktsioonide kollektsioon. Tuleb märkida, et tema maalide originaale ei ole Eestis kunagi eksponeeritud, erinevalt tema isa teostest, mistõttu Eesti avalikkus teab Svjatoslav Roerichi loomingulisest geeniusest vähe. See on tulevikus ees.
2023. aastal möödub 30 aastat Svjatoslav Roerichi lahkumisest maapealsest tasandist. Vastavalt testamendile maeti ta õigeusu tavade kohaselt. Tema matmispaiga mälestusmärk asub Indias Bangalore'i linna lähedal.
Näituse korraldaja, Eesti Roerichi Selts, pühendab selle näituse Svjatoslav Roerichi mälestusele ja kõigile neile, kes aitasid teda tugevdada “sügavaima vaimse ühtsuse, tõelise sõpruse ja mõistmise saavutamisel, mis on hindamatu anne inimlikuks koostööks ja tulevase õnne kindel alus”.

Eesti Roerichi Selts
roerich.tln@gmail.com