1788-1920

Miks Põlevkivi?

Ehkki sõjad on inimkonna ajaloos toonud kannatusi, hävitanud ja purustanud, on nad alati olnud ka uue tehnilise mõtte arengu vedurid. Näiteks Esimene maailmasõda (1914–1918) andis maailmas otsustava tõuke arendada kivisöekeemia ja -tehnoloogia asemel naftakeemiat ja – tehnoloogiat. Sellest ajast alates tegi kivisöekeemia vähikäiku, nagu ka 19. sajandil kuulus Šoti põlevkivitööstus, mis suri üldse välja. Samas oli Esimene maailmasõda Eesti põlevkivitööstuse loomise ajend, sest Vene impeeriumi pealinna Peterburi (1914–1924 Petrograd) tabas sel ajal terav kivisöe- puudus. Eesti põlevkivi – kukersiiti – oli selleks ajaks vähe uuritud ja varude maht teadmata. Ent oletatava maardla kõrvalt möödus Petrogradi-Tallinna raudtee, mis oli piisav põhjus uurida põlevkivi varusid ja keemilist koostist. Nii andis sõda tõuke muuta Kirde-Eesti lubja- ning põlevkivisegune põllumaa tööstusmaaks.

1920-1944

Esmatähis õlitööstus

1920. aastal juriidiliselt Venemaast eraldunud Eesti Vabariik vajas energiat samamoodi kui Petrograd, kuid söe ostmiseks nappis raha. Näis mõistlik kaevandada suurte katelde kütteks põlevkivi. Pealegi olid venelased eestlastele üle andnud 1916–1917. aastal tehtud põlevkiviuuringute andmed, mille põhjal osutus põlevkivi väärtuslikuks keemiatööstuse tooraineks. Näis, et Eestile kuulub naftaga võrreldav maare, tuleb vaid hakata õli tootma! See polnud siiski lihtne, sest maailma põlevkivid erinevad koostiselt ja orgaanilise aine sisalduselt palju rohkem kui kivisüsi ja nafta. Šoti põlevkivi- tehnoloogia osutuski Eesti põlevkivi töötlemisel kõlbmatuks, tuli luua oma tehnoloogia. Eestis vastav pädevus puudus, seetõttu pöörduti abi saamiseks sakslaste poole.

Tänu sakslaste teadmistele ja rahale rajati Eestis 1920. aastatel Kohtla riiklik põlevkiviõlivabrik ja Kiviõli põlev- kiviõlivabrik, mis põhines eraomandusel. Veidi hiljem hakkasid rootslased õli tootma Sillamäel ja britid Kohtla-Nõmmel.

Riigi sees tarbiti põlevkivi aasta-aastalt üha rohkem,
kuid maailmaturul ei suutnud Eesti põlevkivibensiin ja -õli naftatoodete hindadega konkureerida. Põlevkiviõlivabrikud kiratsesid, kuni Saksamaa otsustas jälle sõda alustada. Sünteetilist kütust naftale eelistanud sakslastele sobis põlevkiviõli sõjalaevastiku (mitte allveelaevade!) kütmiseks ideaalselt ning Eesti õlivabrikud lõid õitsele. Teise maailmasõja ajal (1941–1944) tootsid Saksa okupatsioonivõimud Eestis õli oma mereväe tarbeks edasi

1945-1956

Eelisvaldkond põlevkivigaas

Sõjajärgne aeg tõi Eesti põlevkivitööstusele uue katsumuse. Põhjus oli jälle Peterburi (1924–1991 Leningrad), mis ei vajanud õli, vaid hoopis majapidamisgaasi. Selleks oli vaja välja arendada täiesti uus tehnoloogia. 1948. aastal oldigi Eesti NSV-s valmis andma Leningradile põlevkivigaasi. Sellel oli oma hind. Juba Eesti Vabariigi ajal vaevles põlevkivitööstus tööjõupuuduses, kuid nüüd leiti vajalikud inimesed Venemaa avarustest.

1955-…

Eelistus elektrienegria

Põlevkivigaasi võidukäik ei kestnud kaua. Otsus ehitada Leningradi energiarikka maagaasiga varustamiseks gaasitoru (1956–1957) tähendas, et Eestisse sisse toodud tööjõudu polnud põlevkivigaasi tootmiseks enam vaja. Selle asemel anti neile tööd uue tehnoloogiaga kõrgrõhuelektrijaamades, millest esimene valmis juba 1959. aastal. Eesti muutus energeetiliselt sõltumatuks, kuid see nõudis omakorda üha suuremate põlevkivikoguste kaevandamist. Eesti ökoloogiline jalajälg maailmas muutus märgatavaks.

2005-…

Esmatähis õlitööstus

Kuna 2005. aastast hakkas nafta hind maailmaturul katkematult tõusma, muutus taas perspektiivseks toota
Eestis põlevkiviõli suurte ookeanilaevade tarbeks.
Õlitööstuse tõusule on kaasa aidanud soojusvaheti tehnoloogia juurutamine, mis võimaldab põlevkivist koos toota õli ja elektrit ning on tunduvalt keskkonnahoidlikum ja efektiivsem kui ainult elektri tootmine. Samas on aktuaalne muuta tehnoloogia veel vähem saastavaks. Põlevkivitööstus on
Eestis jäänud ellu ning annab tööd ja leiba tuhandetele inimestele kõikjal üle maa.